Üldlevinud ettekujutus Hitleri käitumisest Teise maailmasõja viimastel aastatel ütleb, et peast põrunud füürer nõudis põikpäiselt iga jalatäie maa kaitsmist kõikidel rinnetel ja käskis korraldada lootusetuid rünnakuid olematute diviisidega. Säärase laialt levinud seisukoha vastu põrkavad kõik viited selle kohta, et Hitleril oli mõistuspärane plaan sõja võitmiseks. Ajaloolane Howard D. Grier tõestab veenvalt, et Hitleril oli aastail 1944–1945 oma strateegia initsiatiivi taashaaramiseks ja Läänemere piirkond mängis selles plaanis võtmeosa. 
Seda strateegiat uurides vastab Grier vastuseta jäänud küsimustele Kolmanda Reichi viimaste kuude kohta ja esitab tõendeid strateegia mõjust meresõjas toimunule. Samuti näitab ta suuradmiral Karl Dönitzi rolli Hitleri suure strateegia kujunemisele. Dönitz kavatses uusi XXI-tüüpi allveelaevu kasutades Suurbritannia näljaga alistuma sundida ning peatada USA vägede ja varustuse vedamise Euroopasse. Ent uute allveelaevade katsetamiseks ja nende meeskondade väljaõpetamiseks vajasid natsid kontrolli Läänemere üle ja selle sadamaid. Allveesõja taasalustamiseks vajasid nad ka Norrat, mis oli pärast Prantsusmaa kaotamist 1944. aasta suvel ainus allesjäänud koht allveelavade baasidele.